Siledal maal võidetud medalid – ja neid on mul kodustelt meistrivõistlustelt kogunenud üle saja – on üks asi. Prantsuse Alpid ja L’Etape du Tour on aga hoopis teine loom. Eriti siis, kui vanust on 48, kaal näitab juba viimases 10 a 83,5 kilogrammi ja keha pole lihtsalt anatoomiliselt ehitatud lõpututeks tõusudeks. See on lugu sellest, kuidas ma ehitan end ümber katsumuseks, kus gravitatsioon ja kuumus armu ei anna.
Füüsika ja numbrid: Karmen Reinpõllu labor
Ettevalmistuse vundament on laotud talvise jõusaali, jooksu, suusatamise, Rapha Festive 500 ja kevadise Hispaania treeninglaagriga, kuid praegune faas nõuab spetsiifilist lähenemist. Treeningmaht on mul 10–14 tundi nädalas ning koostöös treener Karmen Reinpõlluga teen suurt tööd tempotsoonis (260–280 W), lisaks sprindid ja VO2max lõigud. FTP on hetkel umbes 335 vatti. Mägedes pikkadeks kangutamisteks lisab vastupidavust regulaarne töö jõusaalis.
Mentaalselt on pilt selge ja illusioone ma endale ei loo. Kaks asja, mis minusugust suuremat sorti ratturit Alpides karistavad, on kuumus ja kaal. Kuumust ma otseselt ei salli, seega käib aktiivne kohanemine: käin regulaarselt saunas ja trenni viimase tunni – kui intensiivsed lõigud on juba tehtud – sõidan termotagiga. See on ebameeldiv piin, aga hädavajalik, et mootor 30-kraadises Alpi leitsakus kokku ei jookseks.
Mis puudutab kehakaalu, siis siin valitseb eluterve realism. Paar kilo võiks ju juuliks maha saada, aga ees ootab grillihooaeg ja mu naine teeb väga häid kooke. Askeesi langemise peale ma seega liialt ei panusta – mootor peab lihtsalt olema piisavalt võimas, et see mass üles vedada.
Kütus: 90 grammi tunnis
Selleks, et mootor töötaks, on mul paigas range toitumisstrateegia. Pikad ja kurnavad pingutused nõuavad täpset süsivesikute manustamist. Sihin umbes 80–90 grammi tunnis. Kasutan Maurteni tooteid, mis on end vastupidavusaladel tõestanud. Eksperimenteerimiseks ma siin ruumi ei jäta – energia peab imenduma kiirelt ja magu ei tohi streikida.
Võimsus kontrolli alla
Seda, et pea ja värsked jalad katsumuse alguses asjade kulgu liiga kergeks peavad, tean ma väga hästi, Selleks, et ilmselt 8h+ pingutus kontrolli all hoida aitavad mind Favero Assioma PRO RS2 võimsusanduritega pedaalid. EI ole ilmselt mõtet stardis tugevat jalga näidata, selleks et juba neljandal tunnil lõivu maksta ja Miks? ja Milleks? teemalisi mõtteid mõlgutada (nee mõtted tulevad, aga loodetavasti ikka lõpus). Kogu seda nurkade , pulis ja võimsuse ning järgi jäänud km kaskaadi kuvab mu leksul Wahoo Raom 3.
Tehnika: Ego nurka ja graveli kassett taha
Siin tulebki mängu pragmaatilisus. Lamedal maal ja Eesti tuultes võin rahulikult "rauad paremal" vajutada, aga Galibieril on vaja ellu jääda ja kerida. Minu töövahendiks on 7,4-kilone Ceepo Peak (koos korvide ja pedaalidega), all FFWD RAW33 jooksud.
Praegune SRAM Force 50/37 käpp ja 10-36 kassett on seni end igati õigustanud, aga ma tean kindlalt, et Prantsusmaal on mul vaja reservi. Ja hetk, mil ma seda vajan, võib tulla juba Galibieril – järsku ja valusalt. Plaan on lihtne: taha läheb 13-käiguline 10-46 graveli kassett koos Force Graveli tagavahetajaga. See ei pruugi olla maanteepuristide unistus, aga kui jalad on pehmed ja temperatuur +35 C, on iga kergem käik kulla hinnaga.
Selle aastane L’Etape on harrastajale ränk katsumus. See nõuab täpset planeerimist ja ausat vaadet peeglisse. Edu aluseks on konkreetsed numbrid, nutikas tehnikavalik ja higi, mis valatakse termotagis Eesti maanteedel.
Finišijoon ja tasuta õlu
Kogu selle ettevalmistuse lõppeesmärk on muidugi see, et jõuaksin ikka lõpuks Alpe d'Huezile välja. Tean juba ette, et pikkadel tõusudel sinna hakkan endalt küsima nii mõndagi eksistentsiaalset. See, mida ma seal koos teiste kaaskannatajatega üle pean elama, ei ole kindlasti midagi sellist, mida saaks tavakodanikule kuidagi sõnadega "äge" ja "mega" maha müüa. See on lihtsalt üks pikk ja valus pingutus. Aga ma tean ka seda, et veidi pärast seda, kui olen finišis oma tasuta õlle kätte saanud ja toimunule korraks tagasi vaadanud, hakkavad mõtted peas juba uue katsumuse suunas liikuma. Inimene on ikka kummaline. :)